Kukemõisa talu maastik, haljastus ja väikevormid

Asukoht: Seliküla, Järvamaa

Klient: Eraisik

Suurus: 3 800 m2

Staatus: Projekt 2007...2012. Valmis 2013

Projekt: Maria Pukk, Ivar Lubjak

OAAS Arhitektid, Maria Pukk ja Ivar Lubjak, kirjutavad ajakirjas Maja, 2-2013 (76) – "Ühe maastiku lugu" Kukemõisa maastiku ning väikevormide projekteerimisest.

START – 2007. aasta sügis
Krunt. Seest tühjaks lõhutud vana maja, kaks lagunenud ja ümberkukkumise äärel kõrvalhoonet. Võsastunud, künklik maastik. Kolmest küljest piiratud metsaga. Lääne suunal põld.
Tekib idee vastandumisest ja sümbioosist. Eesmärgiks saab luua kontrollitud metsikus, lokkav ja vohav taimestik ning selge vorm. Et lokkava vohavusega veenvalt mõjuda, sünnib otsus mitte kasutada värve. Otse vana maja akna all kasvab lihtõieline valge sirel. Kõik juurde istutatavad taimed hakkavad õitsema valgelt.
Krundi eesosas, sissesõidu kõrval asuv ahvatlevalt mõjuv lohk saab kliendi valuläve proovikiviks. Teeme ettepaneku kaevata tiik, vähemalt 20 meetrise läbimõõduga.
Ideega edasi minnes otsustame vana maja ümber oleva, veel osaliselt elujõulise õunapuu aia säilitada ning väärtustada seda uute, traditsiooniliste viljapuu sortidega. Alles on mõned marjapõõsad, ka need jäävad. Vana maja ümber planeerime ruumi, mida perenaine saab vastavalt oma soovidele taimedega täita. Istutada traditsioonilisi talulilli ja marjapõõsaid.
Hakkab kujunema selge visioon. Koondame tervikuks kaks lähenemist, traditsioonilise ja uudse ning võimendame tulemuse (taimsete) suurvormidega.

 

TRADITSIOONID – vana maja ümbrus
Traditsioonid on antud kontekstis kõik suurused, mis kohale ja ajastule omased. Püüame maksimaalselt säilitada olemasolevaid taimi: sireleid, maasikaid, pojenge. Kuna sellest jääb väheks, et saavutada soovitud tihedus, toome taimi juurde – hortensiad, sirelid, viljapuud, maitsetaimed, kõrvitsad.  Selgub, et vajalikus mahus on soovitud taimi võimatu aianduspoodidest ja puukoolidest saada… sest… ettenähtud istikud on liiga tavalised ja neid lihtsalt sellises mahus ei  kasvatata ega müüda. Kasutame OAAS-ile omast, nn recycling – võtet. Taimed said mahajäetud kohtadest Kukemõisa ümber istutatud. Tänu kliendi vastutulelikkusele ja ideega kaasaminemisele tuuakse Tšiili gunnerad (Gunnera tinctoria) lähedaloleva mõisa umbekasvanud kraavikallastelt. Lupiinid (Lupinus) tulevad hävingule määratud Soodevahest.

 

MODERNSUS – maastiku lahendus, väikevormid ja uue maja ümbrus
Teine lähenemine on kõige uue rõhutamine. Peamiseks võtteks saab lihtsus, corten, viinapuud, triibulised piibelehed, tiik, niidutaimedega peenar.
Kõik krundil ette võetud mastaapsed maastikulised täiendused ja parandused jälgivad süsteemselt ranget geomeetriat. On selged kujundid – diagonaal, ring, sirge. Sisse- ja väljalõiked on täisnurksed. Midagi ei vooga ega lookle vabavormiliselt. Taimestik on valitud täiendama arhitektuuri ning pakkuma üllatusi. Õistaimed on valged. Uue maja terrassipeenra harilikud maikellukesed on triibulise lehega (Convallaria majalis ‘Albostriata’). Lõunapoolsetel müüritugedel kasvavad erinevad viinapuud (Vitis vinifera ‘Hasanski Sladkii’, ‘Zilga’), kirdes Ronivad hortensiad (Hydrangea petiolaris).  Gunnerate istutus tiigi ümber on planeeritud ühtlase rastrina.
Põhimõtteline vajalik tihedus peaks olema saavutatud ca 5 aastaga.

2013. aasta kevad
Piibe maanteelt maha keerates annab noolsirge teeots esimese vihje, et tegu pole päris tavalise Eesti maakohaga. Tavapärase raputava ja künkliku kaheroopalise raja asemel viib majani praktiliselt sirge tee, mille kahel pool laiub laas, kus veel paar aastat tagasi elas karu. Vesine ja metsik maastik pole auto aknast vaadates just paljulubav.
Kõik on tume ja bold (rammus), samas justkui nö pooltoonides ja sordiini all. Must kimm. Corten. Viimistlemata laudis. Betoon. Klaas. Skulpturaalsed taimekooslused.
Esimesena hakkab silma pompöösne, katuseta, paekivist kõrvalhoone otsaviil. Krundil asuvad ajaloolised hooned on pärit üle-eelmise sajandi vahetusest ning kuulusid Seliküla karjamõisa kompleksi.
Lähemale jõudes näeb vana elumaja, mis on nagu maamaja ikka – klassikaline, kimmkatusega, ühekordne puitehitis väikeste akendega otsaviilul. Küll aga selgub lähemal vaatlusel, et hoone on häirivalt sirge. Et arusaam vanast ja pooleldi mahajäetud, justkui maailmalõpus asuvast talukohast on petlik. Sama sirge on eelkirjeldatud kõrvalhoone ja taamal paistev teinegi, kuhu sisse on uputatud must, rippuv, kuubikujuline kimmiga kaetud uus elumaja. Nii nagu arhitekt Emil Urbeli projekteeritud hooned suhestuvad füüsiliselt olemasolevate ehitistega, on ka hoonetevahelise ala kontseptsioon koha ajaloolist tausta ja omanike moodsat mõtlemist toetav ja täiendav.

Tiik
Ettepanekust rajada 20 meetrise läbimõõduga tiik on töö käigus saanud 32 meetrine ümmarguse põhiplaaniga veekogu. Tiik on vooderdatud eemalt põllult korjatud maakividega, millel kasvab sammal. Üllatuslikult on veekogu asustanud tuhanded konnad, kes kevadeti pererahval ülemäära kaua magada ei lase. Veepinda katab õhukese rohelise kihina väike lemmel (Lemna minor).
Ruumielamuse saamiseks viib tiigile veekohal rippuv purre. Purdeni jõudmiseks tuleb läbida rinnuni ulatuv gunnerate tihnik.

Arhitektuursed väikevormid
Arhitektuursete väikevormide projekteerimisel jätkasime maastikus kasutatud printsiipide rakendamist. Ikka lihtne ja terviklik üldmulje, mida täiendab ootamatu lahendus materjali, loodava objekti kuju või detaili näol.
Kasvuhoone on täisnurkne klaaskuubik, mis mõjub ühtviisi harjumuspäratult nii tühja kui paksult taimi täis olevana. Asukoht sai valitud terrassile, uue maja ja väliköögi vahetusse lähedusse, et tomatid oleksid lähedalt võtta. Klaasi täiendab corten. Corteni tükke ja ribasid on piirajatenng eraldajatena maastikus läbivalt kasutatud.
Kelder on samuti kuubik, cor-tenist valmistatud okkalise pealispinnaga maht. Murust välja kasvav kuup on kui roostes skulptuur, mille sees särab pretensioonikas lühter fimalt Flos.
Müüritoed ja vana maja luugid on samuti cortenist, siksakiliste sisselõigetega roostes terasplaadid. Väljalõikeid on kasutatud teena uue maja sissepääsu ees. Vaateteljel uue maja elutoast läbi paekivist kõrvalhoone vare paistab betoonist perenaise peenar. Samad siksakilised väljalõiked moodustavad istutuskaste, millest kasvavad välja maasikad ja maitsetaimed. Peenart raamistavatel betoonservadel saab mugavalt istuda ning kõndida.

Lennurada – veel valmimata niidutaimedest triip
Vana maja eest terrassilt põllu poole vaadates tundub, et esiplaanil on lõputu niit. Tegelikkuses on maastikus vaid diagonaalne triip niidutaimi muru keskel. Diagonaali servas on käigurada vanast majast uue elumaja sissepääsuni. Pimedal ajal on triip valgustatud.
Seistes triibu alguses, vana maja ees, jäävad vaatajale kahele poole raamiks vanad paekivimüürid koos nendesse uputatud hoonetega. Müürid varjavad elumaja esimese korruse. Müüre varjavad cortenist müüritoed. Müüritugesid varjavad viinapuud ja kõik on roheline.
Koht valmib, areneb, kasvab ja täitub aegamisi. Taimed elavad oma elu ja arhitektuursed väikevormid kattuvad samblaga. Loodame, et paarikümne aasta pärast näeb Kuke välja justkui korrastatud džungel, mille vahelt paistavad siit sealt aktsentidena välja roheliseks tõmbunud corten-kuubikud.

 

2020 © OAAS Arhitektid | Arhitektuur ja muud ideed