Umbrohupark Skoone

Umbrohupark Skoone on mahajäetud linnapargi revitaliseerimise ideeprojekt. Skoone bastioni lugu on avaldatud ajalehes Sirp, 13.05.2011 ning näitusel Idealistid Tallinna Kunstihoones 2016. aastal.

Viimase dekaadi jooksul on keskkonnateadlikkuse tõus kaasa toonud suured muutused hoonete ja laiemalt kogu keskkonna kujundamise protsessis. Arhitektide töö on muutunud komplitseeritumaks kui ei kunagi varem. Keskkonna kujundamise juures saame rääkida mitte ainult objektide välisilmest. Üha rohkem tuleb tähelepanu pöörata energiasäästu, energiatõhususe ja muudele keskkonna aspektidele.
Paljude projektide juures peavad arhitektid ümbermõtestama kogu oma tööprotsessi sisu ning järjestuse. Varasem, vaid "konstruktsiooni kogemusele" tuginev projekteerimistava on asendunud täpsema info ja keskkonna analüüsiga. Disainiprotsessis osalevad peale tavapäraste tehniliste- ja konstruktiivsete osade inseneride ka energia- ning keskkonnaeksperdid.
Modernistlik arhitektuuri idee on asendumas "termodünaamilise" käsitlusega. Termodünaamika omakorda viitab tektoonikakeskse õppe nihkele hoone biotehnikaks. Palju on räägitud passiivmajadest või "elavatest majadest", hoonetest, mis on pidevas energiavahetuses ümbritseva keskkonnaga.
Vana hea arhitekt-jumala hääl hakkab alla jääma kõikvõimalike spetsialistide, normide ja seaduste pulbitsevale massile. Vanast rekonstrueeritav uus – keskkonnasäästlik, iseenda väljaheiteid tarbiv – maja võib osutuda hi-tech meigi alla maskeerunud drag queeniks. [01]
Jätkusuutlikkuse ja loodushoiu lihtsustamine, pseudotehnilised probleemid ja normeerimine on muutnud energiatõhususe teema igavaks arhitektidele, kuid kasumlikuks suurtele konsultatsioonifirmadele ja poliitikutele.

EELISTADA TEHA MITTE
Milline võiks olla arhitektide ellujäämistaktika pealetulvavas tehno-öko-ratsionalismis? Mis juhtub arhitektuuriga peale energiatõhususele vastamist? Milline on jätkusuutlikkuse esteetika?
Tänaseni pole märgata vastavateemalise diskusiooni tekkimist Eestis.
Paar aastat tagasi ühel keskkonnateemalisel seminaril kuuldud mõte: "Eelistaksin teha mitte!" jäi mind pikaks ajaks kummitama. Herman Melville`i Bartleby fraas "I would prefer not to" kirjeldab kõige paremini jätkusuutlikuse esteetikat ja seab kahtluse alla tegutsemise vajaduse üleüldse. [02]
Romantismiaegsed ideed, võib olla küll, kuid eelistades "mitte tegemist" oleksime ehk pääsenud Viru väljaku täisehitamisest, hetkel rajatavast Järvevana tee hõlmamatust transpordisõlmest või siis Kunstiakadeemia vana maja kiirest lammutamisest.
On tekkinud vajadus lihtsate lahenduste ning veelgi enam, vajadus "mitte tegemise" järele.
Sellele võib järgneda arhitektuuri enesetapp, kuid võib ka mitte.
1996. aastal kavandasid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal Place Léon Aucoc väljaku Bordeaux`sse. Nende töö oli Bordeaux linnavalitsuse avalike väljakute "parandamise" programmi üks projektidest. Puudega ääristatud kolmnurkne väljak oma pinkide ja pétanque´i mängivate vanameestega näeb välja nagu tavaline külaplats Prantsusmaal. Väljaku ümber olevad tagasihoidlikud kuid läbimõeldud fassaadidega majad on keskklassi arhitektuuri hea näide.
Oma esimesel külastusel väljakule tundus arhitektidele, et koht on autentne ja liigse keerulisuseta ilus niigi. Väljakul oli kõik ilmselgelt ilus, vajalik ja õige. Inimesed tundsid end siin koduselt. Harmoonia ja rahu atmosfäär oli kujunenud paljude aastate jooksul.
"Küsisime endilt, kuidas võiks projekt välja näha väljaku parandamise mõttes. Mis on "parandamine" antud juhul? Kas peaks väljavahetama sillutise? Panema uued kaasaegsema disainiga pingid? Või vahetama tänavavalgustid uute moekamate vastu? Miski ei tundunud väljaku muutmiseks piisavalt argumenteeritud." [03]
Parandamisel ei olnud selles kohas mõtet. Väljak oli juba niigi valmis.
Lacaton ja Vassal eelistasid teha mitte midagi. Väljaarvatud mõned lihtsad ja kiired heakorratööd – kruusa vahetamine, väljaku sagedasem puhastamine, puude kärpimine ja pisut ka liikluse ümbersuunamine.
Muutused maastikus olid minimaalsed, kohalikud elanikud olid rahul ja õnnelikud oma uue vana väljaku üle.

UMBROHUPARK SKOONE
Milline on Tallinna avaliku ruumi ja kitsamalt haljasalade visioon? Kuidas hoitakse ja arendatakse parke? Milleks on vajalik jõhker ülesõitmine vanast ning väljakujunenud, hästi toimivast pargist?
Liigne agarus võib hävitada aastakümnetega kujunenud ja hästitoimiva keskkonna. Nii on juhtunud paljude haljasaladega. Tornide väljakule on tekkinud formaalsed lekaalijooned munakivisillutise ja mururibade näol, Restori ridamajast linnamüüri ääres rääkimata. Harju tänaval käib küll palju inimesi, kuid haljastuse lahendus ei moodusta kontekstiga ühtset tervikut. Samas Kaarli puiestee pärnad hääbuvad järkjärgult kuid kindlalt. Tammsaare pargi liigirikkus on lühikese ajaga kaotanud paradiisi õunapuu, kääbus-mägimänni, hõlmikpuu. Likvideeritud on haki- ja varesepesad vahtrate okstest.
Siiski on meil veel Skoone. Skoone bastion on metsikuks unustatud oaas Tallinna kesklinnas. Skoone on perifeeria, tõeline stalkeri unistus, Vanalinna karvane kasvaja. Praegune Skoone pargi kasutaja on mõni üksik rulapoiss, lapsekäruga uitav ema või tudengid spontaansel piknikul.  Haljasala on alakasutuses, eriti võrreldes Tammsaare pargi või Kadrioruga.
Skoone bastioni mahajäetus on loonud isetekkelise haljastuse. Haljastuse koosluse moodustavad elujõulised, Eesti pärismaiste ja võõrumbrohtude liigid – kõrve- ja raudnõgesed, naat, valge hanemalts, väikeseõieline lemmalts, niitjas mailane, harilik raudrohi ja palderjan, vereurmarohi, kibe tulikas, ahtalehine põdrakanep, võilill ja sinerõigas, etc. Lisaks võimas puurinne ja vahtravõsa. Maastiku entroopia avaldub vohavas umbrohukoosluste mustris ja treppide-kõnniteede lõpetamatuses. Siin on trepid, mis justkui suunduvad taevasse ja ei kuhugi viivad jalgteed. Absurdiõhkkonda lisab NO99 Põhuteater.
Seni on umbrohu kui haljastusmaterjaliga tegeletud põhiliselt Hollandi ja Põhja-Ameerika maastikuarhitektuuri ringkondades ning ülikoolides. Kuid kuskil pole kavandatud midagi nii suuremahulist vaid tõelistest maltsadest. Olemas on isetekkelised aiad suurlinnade hoovides ning õppeotstarbelised umbrohupeenrad teadusparkides. Teistest kaugel ees on "puukooli mees" Piet Oudolf. Tema loodud on näiteks High Line Park New Yorgis. Hetkel projekteerib Oudolf haljastust Peter Zumthori kavandatavale Serpentine Gallery 2011 aasta paviljonile.
Skoonel on kohapotentsiaal ja sinna saaks kavandada midagi enamat, mitte vaid piirduda riigihanke tasalülitusega.
Olemas on teedevõrk ja valgustuspostid, lisada tuleb pingid-prügikastid ning miks mitte jätta sinna Põhuteatriga seotud kiiged ja inimmale. Täiendada tuleb umbrohumaastikku asjakohaste liikidega. See on ajas muutuv, samas vähenõudlik ja elav aed. Haljastuses kasutatavad taimed peavad olema kenad vaadata ja samas hooldusvabad. Naati on tuntud iluaianduses juba sajandeid tagasi. Kui taimed meelitavad putukaid, liblikaid ja linde, saame tõeliselt ideaalse koosluse. Ainuüksi kõrvenõgesest toituvad 50 liblikaliiki. [04]
Õpperada umbrohumaal oleks täiendatud asjakohaste viitadega – naadi- ja võilillelehtedest saab valmistada salatit, takjajuurega saab pesta juukseid, nõgesest tuleb välja suurepärane quiche ja oblikatest supp. Enamus umbrohtudest on vitamiinirikkad ja söödavad.
Reservaadi reeglid bastionil – minimaalne taimestiku hooldus ja niitmine üldsegi mitte – võimaldab jälgida taimede muutumist aastaaegade tsüklis. Talvel turritavad surnud taimeskeletid on sama olulised kui õied. Taime struktuur ja vorm on tähtsamad kui värv. [05] Tärkamine, õitsemine, viljumine ja lõpuks suremine ning kõdunemine on ühe mõtte erinevad tahud.
Tallinnas on väheste vahenditega võimalik saavutada võimas ja ka maailma kontekstis ainulaadne tulemus – UMBROHUPARK SKOONE.

[01] Mateo, Josep Lluis toim "Natural Metaphor. An Anthology of Esseys on Architecture and Nature. Architectural Papers 3" Barcelona: Actar 2007
[02] Melville, Herman "Bartleby the Scrivener. A Story of Wall Street" New York: Simon & Schuster 1997
[03] Lacaton & Vassal Architectes, www.lacatonvassal.com
[04] Niiberg, Toivo ja Lauringson, Enn "Umbrohud tüliks ja tuluks" Tallinn: Maalehe Raamat 2007
[05] Private Garden Piet Oudolf, www.oudolf.com

 

2020 © OAAS Arhitektid | Arhitektuur ja muud ideed